Töötanud ligi 15 aastat pereõena, on Karuse palju kokku puutunud haigete lastega, aga kooliõena on tal rõõm töötada eeskätt tervete lastega. „Koolides, kus mul on oma kabinet, tulen vahetunni ajal sealt välja, et õpilastega rääkida – suhtlemine toob rõõmu.“
Koostöö kasvab ajapikku
Väikestes alevikes ja külades on kooliõde abiks perearstile ja -õele, kuna võtab osa koolilaste tervisekontrollidest ja vaktsineerimistest enda õlule. Karuse toob välja, et koolides, kus tervishoiutöötajat ei ole väga ammu või kunagi olnud, vajavad lapsevanemad alles aega usalduse ülesehitamiseks. „Näiteks ei ole ühes koolis õpilaste emad-isad üldse kooliõe olemasoluga harjunud – kui palun neil laste tervisekontrollide ja vaktsineerimiste nõusolekuvorme täita, jõuavad need mulle tagasi väga vaevaliselt,“ nendib Karuse.
Mõned vanemad vastavad, et teevad kontrolle ja vaktsineerimisi perearsti juures. Tegelikult saab aga mõlemaid teha kooliõe juures, mis on nii lastele kui vanematele mugavam. „Usun, et ajapikku ka koostöö süveneb,“ lisas ta.
Kooliõde on ka natuke õpetaja
Kooliõe juures käivad tervisekontrollis esimese, kolmanda ja seitsmenda klassi lapsed. „Sügiseti teen algklassidele terviseloenguid, kus räägin hügieenist ja ühtlasi tutvustan õpilastele ka ennast kui kooliõde,“ räägib Karuse. Esimese klassi tervisekontrolli korraldab õde reeglina kevadel, mil lapsed on kooliga juba harjuda jõudnud. „Siis on nendega lihtsam rääkida.“
Kui usaldus on tekkinud, jutustavad kõige väiksemad kooliõele meeleldi oma perest, lemmikloomadest, sõpradest või hobidest. „Kolmandass klassis tahetakse maast ja ilmast lobiseda,“ muigab Karuse. „Annan neile selleks võimaluse, kuna tean, kui tähtis on endast kõik välja saada. Seitsmendas klassis on nii mõnigi laps juba kinnine – juba poosist võib näha, kes rääkida ei soovi.“
Nooremate klasside õpilased tervisemuresid reeglina ei kurda; ainus, mida kooliõde märkab, on vale istumisasend. „Lapsed istuvad poolkõveras – nagu konksud!“ mainib Karuse. Väiksematega räägitakse hügieenist ning koolis käitumisest. „Nad jooksevad ringi ja tormavad trepist alla, seega turvalisus on oluline teema,“ põhjendab kooliõde.
„Mulle meeldib, et olen koolis küll meedik, kes teeb süsti, aga teisalt ka nagu õpetaja,“ sõnab Karuse. „Alles hiljuti rääkisin ühe pedagoogiga, kelle klassile andsin hügieeniloenguid ja näitasin tunni lõpus, kuidas õigesti käsi pesta. Ta ütles, et nüüd pesevad õpilased käsi märksa tihedamini.“
Teadlikkus algab juba esimesest klassist
Lisaks tervisekontrollidele ja igapäevaste tervisemuredega tegelemisele teeb kooliõde mitmeid olulisi vaktsineerimisi – sealhulgas 13-aastastele leetrite, punetiste ja mumpsi kordusdoosi ning 15-aastastele difteeria-teetanuse-läkaköha kordusvaktsiini. HPV vastu vaktsineerib kooliõde nii tüdrukuid kui poisse alates 12. eluaastast. „Kui mõni esialgu süsti kardab, teeme pärast ka nalja, nii et järgmisel korral hirmu ei teki,“ kinnitab ta.
2027. aasta juulis jõustuvad koolis vaktsineerimise muudatused. Näiteks ei pea edaspidi enam olema ema-isa kirjalikku nõusolekut, vaid lapsevanem peab soovi korral esitama oma keeldumise. Kui vanem ei esita keeldumist, tähendab see, et ta on vaktsineerimisega nõus.
„Ühest küljest muutub kooliõe töö seeläbi lihtsamaks, aga samas võivad tekkida erinevad situatsioonid, kus lapsevanem mingil põhjusel ei näinud kirja, unustas ära või on välismaal komandeeringus,“ valutab Karuse südant. „Olen mõelnud, et pean leidma aega, küsimaks vanematelt telefoni teel, kas nad on tõesti päri. See võib lisada mulle lisakoormust, aga teistmoodi ei saa – olles ka ise ema, mõistan, et võivad tekkida igasugused takistused.“
Teisalt suureneb kavandatavate muudatustega lapse enda roll tervisega seotud otsuste tegemisel. „Tervisekasvatust tuleks alustada juba esimesest klassist. Ka vanemate roll on maast madalast rääkida lapsele ohtlike nakkushaiguste kaitsmise olulisusest ja selgitada, miks me end nende vastu vaktsineerime.“
Hommikusöögi olulisusest ja vaimsest tervisest tuleks rohkem rääkida
„Ei või küll väita, et maakoolide lapsed oleksid tervemad, aga ülekaal ei torka minu koolides silma,“ tunneb Karuse heameelt. Küll aga paneb teda muretsema tendents, et hommikusöök jäetakse vahele. „Kui esimene klass veel sööb, siis juba kolmandas klassis keelduvad pooled ning seitsmendikud ei einesta hommikuti üldse,“ loetleb kooliõde.
Sellest tulevad igasugused vaevused. Hiljuti käis üks Taebla kooli õpilane õe juures kurtmas, et pea käib ringi ja iiveldab. „Kui hakkasin küsima, kas sa hommikusööki sõid, selgus, et alles kell pool üks päeval oli lapse esimene toidukord!“ imestab Karuse. „Sealjuures oli ta juba mitu tundi õppinud ning kehalise kasvatuse tunnis pingutanud.“
Kooliõe sõnul tuleks rohkem tähelepanu pöörata laste vaimsele tervisele. „Tänavusel õppeaastal tahaksin sel teemal rääkida juba viienda-kuuenda klassiga.“ Koolides töötavad küll ka psühholoogid, kuid sageli väga väikese koormusega. Pahatihti õpilased ise ei mõista, kui neil on vaimne mure või ei ole nad valmis seda tunnistama.
„Aga kui pärida, kas sa tunned ennast näiteks vahel rahutu või ärevana, siis nad vastavad, et tihti,“ nendib Karuse. „Mõned seitsmenda klassi õpilased käivad juba psühholoogi juures või võtavad psühhiaatri määratud ravimeid.“ Kooliõde hinnangul on laste tervise – nii vaimse kui füüsilise – hoidmisel väga tähtis koostöö vanema
Krista Kiin
Akkadian, Tervisekassa partner
