19. märtsil kogunes Nõvale 15 inimest, et osaleda dialoogiringis „Mida küla vajab infovahetuseks ja kriisiks valmisolekuks?".

Kohtumine toimus ringis, kus iga osaleja oli võrdselt oluline ning keskmes oli arvestav kuulamine. Dialoogiring kui meetod loob ruumi usalduslikuks vestluseks, kus erinevad vaatenurgad saavad kõlada hinnanguvabalt ning kus erinevate arvamuste kuulamine ja mõistmine on olulisem kui veenmine. Ringis istumine ja kõnepulga kasutamine aitasid luua turvalise keskkonna, kus kõigil oli võimalus rääkida või vaikida – ka vaikimine oli osa protsessist. Enne arutelu seati paika ühised kokkulepped: kuulata avatud meelega, austada kaasvestlejaid, väljendada oma arvamust ausalt ja olla avatud uutele vaatenurkadele. Dialoogi fookuses oli neli peamist eesmärki:

• Kaardistada, kuidas info praegu külades liigub ja millised on kitsaskohad
• Koguda mõtteid, kuidas infovahetust tõhusamaks muuta
• Arutada, kuidas külad saaksid paremini valmistuda kriisiolukordadeks
• Luua paremaid koostöövõimalusi ja jagada häid praktikaid

Kuidas info täna liigub?

Osalejad tõid välja, et infot saadakse mitmel moel – internetis, küla messengeri gruppides, telefoni teel, naabritelt naabritele, e-kirjade, infokirjade, kodulehtede ja isegi paberil,  teadetetahvlite kaudu. Toodi välja, et e-kirjadele ei pruugita alati vastata, samas kui Facebooki Messengeri kaudu saadakse vastused kiiresti. Küll aga peeti sotsiaalmeediat ka liialt mürarikkaks keskkonnaks, kust oluline teave võib kergesti kaduma minna.

Selgus, et kõige tõhusam on siiski vahetu suhtlus inimeselt inimesele, eriti väikestes kogukondades, kus inimesed tunnevad üksteist. Samuti peeti oluliseks regulaarseid kohtumisi (nt pensionäride klubi), kus infot saab jagada ja kuulda otse. Teadetetahvlid on osaliselt küll olemas, kuid igapäevaselt ei pruugi neid keegi jälgida. Samas kriisi korral – kui internet ja mobiilside kaob – muutuvad need kiiresti oluliseks. Samuti tõdeti, et mõnel juhul võib olla infot vahendamas poemüüja või teised kogukonnas teada võtmeisikud, eriti seal, kus külavanemat ei ole.

Mis saab siis, kui internet ja telefoniga helistamise võimalus kaob? See küsimus kõlas mitmel korral. Lahendusena nähti vajadust selgelt määratletud võtmeisikute ja eelnevalt kokku lepitud asukohaga infopunktide järele, näiteks vallavalitsuse uks või kogukonna teadetetahvel. Dialoogist jäi kõlama – hästi toimiv infovahetus vajab usaldusväärseid inimesi, mitte ainult tehnoloogiat. Kriisiolukorras on võrgustike ja võtmeisikute olemasolu väga tähtsad.

Kriis on rohkem kui katkine kaabel – see on meie valmisolek ja üksteise märkamine

Kriisiks valmisoleku arutelu tõi esile haavatavuse ja küsimusi, millele vastuseid veel ei olnud.

Kõigepealt: mis on kriis? Paljude jaoks on see elektri ja side katkemine – kui pole enam valgust, levi ega infot. Kriis tähendab sageli teadmatuses olemist, aga ka hirmu selle ees, kas lähedased on hoitud ja kas keegi tuleb appi? Osalejad ütlesid lihtsalt: „Kriis – see on mure teiste inimeste pärast. Näiteks ka lähedased Tallinnas."

Millest räägiti?

• Kohad, kuhu vajadusel varjuda:  kui neid üldse on, siis puudub seal tihti elekter. Perakülas on olemas köetav palvemaja, kus saab majutuda ja pesta, kuid ka seal on inimeste arvu osas piir ees. Kogudused ja kirikud on kogukonnas sageli usaldusväärsed ja rahu loovad paigad, mille roll kriisiolukorras võiks olla palju enamat kui pelgalt hoone.
• Toidu- ja veevaru: nädalane toidutagavara, puhas joogivesi vähemalt üheks ööpäevaks (ning teadmine, kust edasiseks joogivett saada), vajadusel ka ämber kaevu jaoks. Oluliseks peeti, et inimesed teaksid oma võimalusi ja ka naabrite omi – näiteks hiljem naabriga suheldes saadi teada, et generaatorit saaks jagada ja poleks olnud vaja seda topelt osta.
• Infokanalid kriisi ajal: patareidega raadio (akupank), võimalusel ka SMS-teavitused. Kuulata tuleks Vikerraadiot, jälgida omavalitsuse ja riigi teateid. Sotsiaalmeedia kohta öeldi otse: „Seal on liiga palju müra ja moonutatud infot – info ülevalt alla peab olema selge ja usaldusväärne."

Kõlama jäi mõte, et sõda tundub paljudele endiselt justkui tabu. Nagu midagi, mida ei taha välja öelda – sest see võib tunduda hirmutav. Samas nõustuti, et kriisist ja sõjast tuleb rääkida just nüüd, mitte siis, kui juba hilja.

• Kerksuskeskuste asukohad ja sealsed võimalused (nt vallamajas) peaksid olema kogukonnale teada, kuid mõiste kerksuskeskus on paljudele veel võõras.
• Naabrid ja küla võrgustik aitavad toime tulla ka siis, kui ametlik info/abi hilineb.
• Räägiti ka võimalikust ohust, et kriisiolukorras võivad tulla marodöörid – inimesed, kes kasutavad segadust ära varastamiseks või vägivallaks. Selle ennetamiseks on oluline, et kogukond oleks organiseeritud: teada oleks, kes mille eest vastutab, infot liigutatakse kiiresti ning inimesed hoiavad üksteisel silma peal. Nähtavalt toimiv ja koostööd tegev kogukond mõjub heidutavalt neile, kes tahaksid olukorda ära kasutada.
• Inimestel peaks olema isiklik ravimi- ja esmatarbekaupade varu.
• Tuleks läbi mõelda, kuidas jõuda inimesteni, kel pole autot ega internetti.
• Kas igas külas on kaart, kuhu on märgitud olulised allikad (allikad.info), salvkaevud, kogunemiskohad? Teadmine, kus vett saab, võib osutuda kriitiliseks.
• Ja veel: mida teeme, kui kriisi ajal satub külla veel teisigi, nt linnast tulnud sugulasi? Kas oleme valmis aitama ühe pere asemel kolme?
• Arutelu käigus toodi välja ka suurem pilt – meie valmisolek ja nähtav organiseeritus võib olla heidutustaktika, mis annab märku: siin kogukonnas ollakse tugevad, ühtehoidvad ja valmis. See ei tähenda hirmu õhutamist, vaid vastutustundlikkust.
• Kuigi Lääne-Nigulas ei ole sireene, mis kriisiolukorrast märku annaksid, tuleb loota SMS-teavitusele. Kuid sõnum iseenesest ei aita, kui inimene ei tea, mida selle peale tegema peaks. Üks osaleja sõnas: „Kui inimene on kodus ning saab varjuma juhendava EE-alarmi sõnumi, ei peaks ta kodust lahkuma, vaid peaks leidma võimaluse varjuda kodus – kasvõi akendeta ruumis."

Dialoogiring tõi välja, et mõnes külas toimetatakse juba täna hästi ja omavaheline suhtlus on tihe. Samas vajatakse rohkem ühiseid kokkuleppeid ja teadlikkust, sest kriisiks valmisolek ei ole ainult riigi või omavalitsuse ülesanne – see algab meist endist.

Kriiside kontekstis kerkis dialoogiringis esile oluline märksõna – kerksuskeskus. Mis see on?

Kerksuskeskus (ehk kriisiinfokeskus) on koht, kuhu saab inimene kriisiolukorras tulla – see on justkui tugipunkt. Seal saab infot selle kohta, mis toimub, laadida telefoni ning saab vett või vähemalt teada, kust vett saab. See on nagu abipunkt, kuhu võib kriisi ajal julgelt minna. Lääne-Nigula vallas on potentsiaalseks kerksuskeskuseks osavallamajad või muud määratud kohad. Oluline on, et ka kohalikud inimesed teaksid sellest ja oskaksid sinna pöörduda. Dialoogiringis pani mõtlema, et kriisi ajal ei saa alati loota, et ametlik kriisimeeskond on kohe ja täielikult kohal. Ka nemad on inimesed, kellel on pered, abivajavad lähedased, kohustus mobiliseeruda või muud ülesanded, mis vajavad täitmist. Seetõttu on äärmiselt oluline, et iga kogukond tunneks oma inimesi ja oleks valmis ise vastutust võtma. Kui igas piirkonnas on keegi, kes oskab tegutseda, rahulikult suunata ja vajadusel abistada, on kogu küla tugevam. 

Mida saame täna teha?

Dialoog tõi välja, et valmisolek algab praegusest hetkest. Kui suvekodu on olemas, siis tasub mõelda ka sinna varude kogumisele.

Kuidas inimesed saavad panustada? Igaühel on võimalus oma oskustega panustada. „Mina näiteks keedan suppi," ütles üks. „Mina tunnen maad," lisas teine. Dialoogis tekkis arusaamine, et kaasamine ei tähenda alati suuri ülesandeid – vahel piisab teadmistest, igapäevaoskustest, julgusest olla kohal.

Õhku jäi kõlama mõte kriisiplaanist külale ehk rollide jaotus, kes teeb mida, kuidas info liigub, kuhu koguneda – seda kõike saab rahulikult ette mõelda ja läbi arutada. Võimalik on tellida ka tasuta Päästeameti koolitusi, mis aitavad valmistuda hädaolukorraks.

Heaks võimaluseks pakuti teha õppuseid ja arutleda ühiselt nii nagu antud dialoogiringis – mitte hirmu õhutamiseks, vaid selleks, et paremini valmis olla.

Osalejate sõnul oli dialoogiringi suurim väärtus võimalus kuulda teiste arvamusi ja kogemusi. Toodi esile rahulikku õhkkonda, kus sai turvaliselt jagada mõtteid ja kuulda ka erinevaid seisukohti. Oluliste teemade läbimõtlemine andis nii mõnelegi osalejale uusi teadmisi, enesekindlust ja selgema pildi kitsaskohtadest. Koos arutlemine kinnitas, et üksteist kuulates ja toetades ollakse tugevamad. Tänati korraldamise eest ning anti ka tagasisidet – kõnepulga oleks võinud lõpus varem kõrvale jätta, et vestlus kulgeks vabamalt.

Dialoogi lõpetuseks jäi kõlama mõte:

"Me ei saa kõiki kriise ära hoida, aga koos saame hakkama!"

Fotode autor: Julia Sirkel

Tänan väga kõiki, kes tulid ja oma hääle ringi tõid. Iga jagatud mõte ja lause on nagu seeme, mis võib kasvada millekski suuremaks – usalduseks, mõistmiseks, valmisolekuks ootamatusteks…

Soovin, et selliseid vaikseid ja tähenduslikke vestlusi oleks rohkem – seal, kus on küsimusi, ja seal, kus veel ei osata küsida. Kui tunned, et dialoogiringist võiks kasu olla ka sinu külas, kogukonnas või sõprade seas, siis anna julgelt märku – tulen ja aitan selle vaikse ruumi luua.

Kontaktid: Helina Laht
📧 helina.laht@laanenigula.ee
📞 5661 1620