« Tagasi

Kirikud Lääne-Nigulas

 

PIIRSALU KIRIK

 Vanemad kirjalikud teated piirkonnast pärinevad XVI sajandist Fr. Stackelbergi vakuraamatust, kus kohtame nime Pirsell (Phirzal), mis ongi Piirsalu endine nimi. Samast ajast on ilmselt pärit ka esimesed eesti keeles kirjapandud pikemad käsikirjalised tekstid Kullamaa Vakuraamatus. Seal on nimelt palvete "Meie Isa", "Ole tervitatud, Maria" ja usutunnistuse "Mina usun" tõlked. Palvete tõlkijaks oli kohalik preester Johhannes Lelow, kes oli samal ajal Piirsalu koguduse hingekarjane.

1863. aastal valmis mõisniku Arthur von zur Mühleni algatusel ja kohalike elanike initsiatiivil Piirsalu evangeelse luteriusu kirik neohistoristlikus stiilis. Varem oli olnud Piirsalus 16. sajandil valminud puukabel, millest tuli ka külanimi Kabeli. Kuni 1926.aastani oli Piirsalu Kullamaa abikoguduseks.

Huvitav teada: Rahvapärimuse järgi ehitati esimene puust kabel 16. saj. reformatsiooni tulekul. Asukohana taheti näha kas Rõuma küla või Piirsalu hiiemäge. Paar musti härgi pandud siis vankri ette, nood sammunud omatahtsi. Piirsallu jõudnud, heitsid mõlemad teepervele puhkama. Sinna rajatudki kirik.

 

LÄÄNE-NIGULA KIRIK

 Kivikirik ehitati 13.sajandi teisel poolel Saare-Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Kirikul oli ühelööviline  kahe võlvikuga pikihoone ja väiksem nelinurkne kooriruum. Torn ja käärkamber esialgu puudusid. Esialgse välisilme aktsendiks olid kitsad kõrged paarisaknad nii pikihoones kui kiriku idaseinas. Viimased on kinnimüüritud ja pikihoone paarisaknad on ümberehitatud.

Algne ruumipilt on paremini säilinud altariruumis, mida katab Eestis harvaesinev kaheksaroideline võlv. Pikihoone võlvistikust on säilinud vaid võlvitugede alaosad. Kiriku keskaegsest sisustusest säilitatakse Tallinnas Niguliste kirikus kolme altarifiguuri: Nikolaus, Maarja ja evangelist Johannes. Tegemist on osaga hilisgooti altarist. Altar on ilmselt valmistatud Lüübeki meistri Hennig von der Heyde töökojas. 1930-ndatel aastatel Tartusse viidud.

Alates 18. sajandist on kirikut tavatult palju ja kapitaalselt ümber ehitatud. 1760. aastal valmis barokkportaaliga nelinurkne läänetorn. 1809. aastal sai kirik rängalt tulekahjus kannatada. Hävisid tornikiiver, katus, pikihoone võlvid, kannatada said käärkamber ja sisustus. 1816. aastani kestis vaheaegadega ehituslik taastamine. Torni kiviosa kaasajastati nelja kolmnurkfrontooniga. 1815. aastal madaldati pikihoone seinu ja kaeti peegelvõlvlaega, raiuti maha võlvtoed ja lammutati käärkambri müürid. Koos sisustusega taastati kirik 1824. aastal. 1872. aastal avati idaseina õpetajauks ja rajati omapärane köetav käärkamber altariseina taha. 1882. aastaks valmis kullatud ristiga sihvakas tornikiiver. Torni kõrgus on 52,2 meetrit sellest kiiver on 26,7 meetrit. 19. sajandil likvideeriti pikihoone paarisaknad ja kujundati avaraiks ümarkaarseiks.

Kiriku praegune sisustus pärineb 19. sajandist. Võimsa ampiirstiilis altariseina valmistas meister Sigismund Peterburist. Altarimaalid "Püha Õhtusöömaaeg" ja "Ülestõusmine" on koopiad Leonardo da Vinci samanimelistest maalidest. Maalid annetas mõisnik H. v. Aderkas. Kantsli autor on Tallinna meister Schönfeldt. Esimene teadaolev orel osteti 1855. aastal. Praeguse oreli ehitas 1926. aastal G. Terkmann.

 

KULLAMAA PÜHA JOHANNESE KIRIK

Iseloomulik Lääne-Eesti sakraalhoone, mille üksikelementides on erandlikult kasutatud tellist.

Kullamaa kirik valmis algsel kujul arvatavasti 13. sajandi lõpukümnendil ühelöövilise hoonena, millel puudusid iseseisev koor kui ka torn. Võlviti tõenäoliselt 14.sajandil. 1752. a. ehitati käärkamber, 1774. a. mõlemale külgedele tugipiilarid, mis 1777 kaeti laudadega. 1865. a. ehitati hulknurkne koorilõpmik ja 1870. a. uus neogooti torn. Kogu hoone sai seega neogooti üldilme.

Interjööris kõrgelt algavad kuplitaolised võlvid, mille alumine osa laotud ristvõlvina, ülemine osa moodustub kontsentrilistest kiviringidest. Kilpkaared (tellistest) ja dekoratiivsed mõigasroided toetuvad tahulistele post-turpadele, mille talumit kaunistavad pungataolised lehed. Vööndkaared, mida mõlemal küljel ääristab kitsas mõigas, toetuvad ristpiilarist tuletatud eendtugedele. Idavööndkaare põhjaeendtoe talumil erandlikult madalreljeefne hüatsindilehtede friis. Lõunaseina välisküljele kinnitatud fragment ingliskulptuurist pärineb algkiriku kujundusest. Ukseavad portaalideta. Teravkaarsed aknad lõunaseinas. Põrand täisnurksetest paeplaatidest.

 

NOAROOTSI PÜHA KATARIINA KIRIK

Kirik rajati arvatavalt 13.-14. sajandil ühelöövilise kodakirikuna. Keskajal täitis kirik ka kindluskiriku ülesandeid.

Liivi sõjas 16. sajandi teasel poolel sai kirik arvatavasti kannatada ning rahavasuu sõnul hoidnud poolakad seal oma hobuseid.

17. sajandil kirik taastati ning põhjaliku ümberehituse tegi kirik läbi 19. sajandi teasel poolel. Ümberehituse käigus kõrgendati kirikumüüre, ehitati torn ning uuendati katus. Värskendati altar, kantsel ja pingid. Viimane suurem remont leidis aset 1988. aastal ning 1991. aastal korrastati orel.

Kirikus asuvad Joachim Winteri 1628. aastal loodud ristimisvaagen ning 1630. aastast pärit epitaaf pastor Martin Winterile. Samuti on kirikus 1870. aastatel Noarootsis töötanud misjonär T.E. Thoreni mälestustahvel ning Rootsi kuningas Karl XVI Gustavi allkirjaga kivi.

Kiriku kantsel ja altar on pärit 17. sajandist. Altarimaali on maalinud 1911. aastal kunstnik Hoffmann kunstnik Luccase maali järgi. Kiriku lühtrid on 18. sajandil saadud Riguldi mõisalt kingitusena.

Kirikus on ca 300 istekohta. Kiriku juures olev pastoraat on ehitatud 17. sajandil. 1930-datel aastatel elas pastoraadis hilisem Skara piiskop Rootsis Sven Danell.

 

MARTNA PÜHA MARTINI KIRIK

Ühelööviliste kirikute kohta harva esinevalt lai Püha Martini kirik on ehitatud 16. saj. alguses. Kiriku põhjaportaali kohal vaata Saare-Lääne piiskopi Johannes III Orgase vapikilpi. Kiriku sisustuses vanim on Gotlandi-pärane ristimiskivi, väärtuslikud on ka altarisein ja ampiirstiilis kantsel. Martna kiriku 17.- 18. saj. vappepitaafide kogu on suuruse poolest Tallinna Toomkiriku ja Niguliste kiriku järel kolmas.

Huvitav teada: Martna kiriku altariruumist tulid 2004.a. mitme värvikihi alt välja keskaegsed seinamaalingud, mida peetakse üheks suurimaks ajalooliseks leiuks Eestis.

Martna kõige vanem kirik hävis ordu ja piiskopi vahelises sõjas ligikaudu samal ajal, kui põles maha Lihula esimene pühakoda - 13. sajandi lõpuaastail. Põhjaportaali kohal seina müüritud vapikivi lubab seostada praeguse püha Martinuse kiriku ehitamisaega Saare-Lääne piiskop Johannes III Orgasega 15.-16. sajandi vahetusel.

Kirik on põhiplaanilt kolmevõlvikuline ühelööviline, algselt tornita hoone, mille idavõlvik on kooriruumiks. Siin on võlvlagi säilinud, aga pikihoonet katab võlve jäljendav puitlagi 1683. aastast. Kaks-kolm aastat hiljem laoti läänetorn (tornikiiver 1883) ja seni läänefassaadi kaunistanud suur roosaken jäi torniniśi dominandiks. Christian Ackermanni loodud on altarisein (1700), mille ülemine maal "Kristus ristil" siiani asub omal kohal, aga "Püha õhtusöömaaeg" asendati 1896. aastal maaliga "Kristus Ketsemani aias" (Heinrich Hofmanni järgi). Oletatavasti 17. sajandi keskel püstitati lõunaküljele perekonnarõdu, mille tahveldisel olevad omanikukirjad on hilisema värvikihi all varjul. Martna kiriku väga vana paest ristimiskivi on erandlikult ahta kupaosaga.

 

ROOSLEPA KABEL

Rooslepa kabeli varemed ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti lõikuskuul 2007. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti.

Huvitav teada: Sissekäigu juures kabeli sees olev kivi ootas kümme aastat, et naasta oma esialgsesse kohta. Erilisuse annab kivile praeguse Rootsi kuninga vanaisa autogramm aastast 1932.

 

NÕVA PÜHA OLEVI KIRIK

Kohaliku rahvapärimuse järgi olnud juba aastal 1200 Nõval Püha Olevi kabel. Legend räägib, et merel olid paksus udus ekselnud Norra meremehed, kes lubasid, et kui nad eluga maale pääsevad, püstitavad nad tänutäheks Jumalale pühakoja. Siis kuulnud nad kukelaulu ning selle peale kaldale sõites jõudsid nad Nõva randa. Nagu lubatud, ehitasid nad rannikule kõrgemale künkale, kohaliku mõisa tuuleveski kõrvale kabeli ja pühendasid selle Pühale Olavile, Norra pühaks kuulutatud märterkuningale. Kuke auks, kelle kiremine nad õigesse suunda juhatas, on kiriku tornis tavapärase risti asemel hoopis kullatud kuke kuju. Vaadates 200 aastat vanu kaarte, kus praegune metsajärv Lepaauk on veel merelaht ning arvestada pidevat maa kerkimist ja mere taganemist liiva kuhjumise tagajärjel, võib uskuda, et 1200. aastal loksus meri just kirikukünka nõlva all. Külarahvas on pidanud praeguse kirikuhoone ehitusajaks 1636. aastat. Pärimusele toetudes peeti ka 1936. aastal suurejooneliselt kiriku 300ndat sünnipäeva. Hilisem dendrokronoloogiline analüüs määras kirikuseinas asuvate palkide mahavõtmise aastaks 1749, nii et tegelikult võib kirik olla siiski sada aastat noorem ehk ehitatud umbes 1750ndatel aastatel. Samas ei pruugi see kogukonna mälule tuginev arvestus ka sugugi vale olla ja mingi osa praegusest kirikuhoonest pärinebki 1636. aastast, kuid on remonditud või osaliselt taastatud mingil põhjusel 18. sajandi keskel.

Mandri-Eesti vanim puukirik (Nõva kirik, ehitatud 1740–1750. Kirikus tegutseb Nõva Püha Olevi kogudus. Kirikus on palju kunstimälestisi. Paljude vaatamisväärsuste hulka kuuluvad kindlasti näiteks ainulaadsed vitraaži muljet loovad pärgamentmaalid akendel, kohalikust külamehest kuulsaks orelimeistriks saanud Kustas Targamaa valmistatud orel, Eesti vanim säilinud puidust ratasrist ja palju muud.

Kiriku kõrval seisab Vabadussõja mälestusmärk koos kõigi 20. sajandi esimese poole sõdades hukkunute nimedega. Kalmistul on erinevaid kohalike meistrite poolt sepistatud raudriste, omanäoline on ka Nõva viimase mõisaproua Josephine von Baggehuwfudti hauatähis.

Külalised on oodatud ka jalutama ümber kiriku ja kalmistu kulgevale "Vaikuse rajale", kus asuvad infostendid mõtetele toitu andvate tekstidega.

 

Infot leiad ka Teeliste kirikud koduleheküljelt