Piirsalu kohamuistendeid

Rahvajutu järgi teatakse Piirsalu asustust väga vana olevat. Ümbruskonnas olnud kaks küla: Kiigemäe ja Kalmu, mis hävisid Piirsalu mõisa loomise käigus peale Põhjasõda. Kalmu rahvas kolis praegusesse Kabeli külla, Kiigemäe rahvas aga Ehrkundi saarele, kus oli olnud Anne mõis. Viimane jätnud Kiigemäe küla rahvale päranduseks Annamõisa nime, ahjuvareme ja sirelipõõsa. Annamõisa küla püsis elujõus veel 1948.aastani, mil sinna asus sõjavägi.

Kiigemäe küla Laasu talu õuel kasvanud tamm. Kui peremees oli sunnitud talust lahkuma, öelnud ta puule: „Näed talu minemist, näed talu tulemist." Laasu tamm oma madala, kuid jändriku kerega püsib tänapäevani. Karjalapsed on küll selle õõnsusesse lõket teinud, kuid haljus ei kao. Õõnsus mahutab ~7 last.

Piirsalu metsas olnud suurem veega piiratud ala, mida on nimetatud Ehrkundi saareks. Sinna ehitanud Kolovere lossi krahv väikese mõisa, kuhu pannud elama oma armukese Anna. Anna olnud mõisnikutütar ja tal oli olnud vallaslaps.

Piirsalu valla külad kuulunud Kolovere lossi alla, ent need olid orjusest vabad, kuna maa asus eraldi muudest valdustest. Üks soise maaga piiratud mets peitnud endas asundust, millest ei teatud midagi. Kord lasknud Kolovere lossi omanik mingi ehitise jaoks tellisesavi otsida. Otsijad sattunud senitundmata külale ja lausunud: „Seal metsas on üks „falsh" ehk „vale/ ebaseaduslik" küla. Just sealt saadudki savi ja ühtlasi sai küla oma nime – Valkse, mis hilisemalgi ajal savitelliste põletamisega kuulus.

Pärast Põhjasõda ja Piirsalu mõisa loomist nähtud kurja vaeva, et sinna teed ehitada. Teesihti aeti kolm korda, kuid ikka läinud tee sihtkohast mööda. Siis tehtud tuli esimese talu väravasse kuuse otsa ja varahommikul tule, päeval suitsu järgi aetud siht õigesti. Tee kannab nime Sihi tee ja viib Piirsalu keskusest Valkse külla.

 

Valgejärv ja Mustjärv

Valgejärv on Turvaste küla juures. Seal on linn olnd. See linn on ära vaond, siis on järv tekkinud. Seal on valge muda- nii valge kui kriit. /Hakatigi Valgejärveks hüüdma./

Mustjärve on üks härg ära uppunud. See järv pidi iga aasta möirgama, see pidi tähendama teisi ilmasi, /et/ möirgab /siis/, kui santa- sadusi ilmasi tuleb. (Jutustaja: Jaan Ooman 69a, Piirsalu vald, Kabeli küla, Äniste krundil saun – 1933)

 

Seitse Moosest

Seitsmes Moosese raamat olla olnd. Siin /Piirsalu/ kabelis oli üks. Laua peal ta seisis, tea mis ta oli. Selle järele on kuntsitud, sellepärast oli äe viidud. Ma olin laps sel aal. Rahvas rääkis, et on seitse Moosest.

(Jutustaja: Leena Tõnsing 69a, Piirsalu vald, Kabeli küla Maandi saun – 1933)

 

Rahaaugud

Legendi peidetud varandusest ehk „Rahaauk" on kuulsaks kirjutanud Anton- Hansen Tammsaare, kui ta Piirsalus mõned ajad oma õe juures suvitamas viibis. Nimelt oli ja on Kuijõel praegugi Liivaaugu talukoht, mille peremees mingitel seletamatutel asjaoludel (unenäod, nägemused) siia- sinna auke kaevas – väidetavalt peidetud varandust otsides.

 

Piirsalu mõis ja mõisnikud

Piirsalu mõis eraldati Kuijõe mõisast 17.sajandil.

17. sajandil kuulus ajutiselt von Schreitenfeldi perekonnale. 17.sajandi lõpul võttis Piirsalu mõisa rendile A. v. Blancenhagen. 18. sajandi keskel läks mõis von Schulmannide valdusesse.

3. märtsil 1794 sõlmiti ostu-müügileping D. A. von Schulmanni ja Cornelius von zur Mühleni (sünd. 1756 Tallinnas - surnud 1815 Piirsalus) vahel ning mõis läks von zur Mühlenite kätte. Piirsalu mõisa juurde kuulus ka nn. abimõis Annenhof  (hilisem Annamõisa küla). Mõisa eest maksti 40 000 hõberubla, lisaks 5500 rubla inventari eest. Piirsalu mõis oli rikas metsade poolest ja tänu rohkele küttematerjalile toodeti mõisas isegi potast ning valmistati klaasi.

Zur Mühlenite suguvõsa (alguses tol Molen) oli Tallinna üks vanemaid linnaisandate ja raehärrade suguvõsasid, mida mainitakse kirjalikes ürikutes juba 15. sajandi lõpul. Aastate jooksul asusid zur Mühlenid lisaks Tallinnale ka tolleaegsetesse Liivimaa ja Eestimaa kubermangude mõisatesse. Corneliuse tulekuga Piirsalu mõisa algas von zur Mühlenite nn. Piirsalu liin.

Cornelius von zur Mühlen oli oma ajastu eesrindlikumaid mõisnikke. Mõisas olid väikesed tööstusettevõtted, mõisapõldudel kaevati kraave ja koristati kive, oli väike kasvuhoone, rajati park jne. Cornelius pidas regulaarselt päevikut ja tegi igapäevaseid ilmavaatlusi. Tema lemmikharrastuste hulka kuulus ka kalakasvatus. Mõisas oli korralik raamatukogu, kus leidus ökonoomika-, tehnoloogia-, ajaloo- ja loodusteaduse alaseid teoseid. Mõisahärra oli huvitatud ka poliitikast.

Corneliuse poeg Christian Ferdinand von zur Mühlen õppis aastatel 1807 - 1808 Tartu Ülikoolis õigusteaduskonnas. Peale seda oli ohvitserina ametis kindralstaabis ja võttis osa Napoleoni vastasest sõjakäigust. Isa eeskujul hakkas Christian energiliselt tegelema mõisa majandamisega. Ta oli valitud ka Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi auliikmeks.

1817. aastal valmis barokkstiilis mantelkostnaga härrastemaja, mille ehitamisel kasutati Tallinnast pärit küllaltki kõrge koolitusega ehitusmeistreid: müürsepp Jacobi, tislermeister Lehmküll ja maalermeister Michelson. 14. aprillist 1853 hakkas Piirsalu mõisa haldama Christiani poeg Arthur von zur Mühlen, kes enamasti elas siiski Tallinnas, jättes mõisa valitseja hooleks. Mõisas oli tellislööv, saeveski, kaks vesiveskit, viis tuulikut, veise -, lamba - ja seakasvatus. 1893. aastal oli mõisal maad 5874 tiinu.

1920.aastal jagati mõisa maad maareformi käigus asundustaludeks. Mõisa keskus oli esimese eesti vabariigi ajal Kaitseliidu Piirsalu - Risti kompanii konvendiks. Tänaseks on mõisasüda lagunenud.